Mis on Eesti Kultuuritegijate Mälupank

Eesti Kultuuritegijate Mälupank on kindla metoodika alusel korraldatud Eesti suulise kultuuripärandi kogumisaktsioon, mis toimub läbi intervjuude tegemise tuntud ja tunnustatud kultuuritegijatega. Intervjuud salvestatakse, salvestised säilitatakse. Digikogusse kogutakse suulist mälu - korjatakse ja talletatakse oluliste kultuuritegijate mälestusi. Eesmärk on talletada Eesti kultuurimälu kultuuritegijate endi ehedate ja redigeerimata jutustuste kaudu. Millisena nad mäletavad ennast Eestis ja Eestit endas nendes tegevustes, millega nad on jätnud jälje Eesti kultuuriellu. Kogutakse kogemusi ja teadmisi kultuuritegijate loominguliselt teelt, seega tervikuna meie kultuurimälu. Alustati kunstivaldkonnast, edasi võetakse jõudumööda fookusesse teadlased, sportlased, arstid, õpetajad, insenerid, arhitektid. Koostatud on süvaintervjuude küsimustik, välja on töötatud kindel metoodika, mis peab tagama võimalikult parima tulemuse. Vabatahtlikud intervjueerijad viivad läbi intervjuud ja koostavad sisulise ülevaate ning andmekogu, mis sisestatakse Mälupanga arhiivi. Salvestised võtab hoiule ja hooldamisele Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline Arhiiv. Kõik sõltub suuresti ka eestvedajatest, kes tahaksid hakata mälupanka koondama oma valdkonnakaaslaste kogemusi Eesti riigi ja ühiskonna edendamisest. Tegemist on seni vabatahtlikkusel põhineva tegevusega, mida koordineerib MTÜ.

Kuidas Eesti Kultuuritegijate Mälupank ennast ise tutvustab.

Eesti Kultuuritegijate Mälupanga loomist kannab tahe mõtestada süvendatumalt kultuurivaldkonna rolli Eesti tänapäeva ühiskonnas, et m.h kavandada selle arengusuundi pikemaks ajaperioodiks, kui seni oleme harjunud. Seniste kogemuste põhjalik teadmine on eeldus arukaks kavandamiseks. Mälupank tervikuna on uudne, aga ka ressursimahukas ettevõtmine, mida aitavad ellu viia nii mäluasutused, õppejõud, silmapaistvad loomeisikud, üliõpilased kui ka loomeliitude tegevliikmed kodanikualgatusena kannustatuna vastutustundest Eesti ja tema inimeste ees.

Me ei käsita mälupanka asjana iseeneses, kuigi ka ainuüksi kultuurilooliselt oleks tema väärtus hindamatu. Meile tundub, et praegusel muutuste ajal vajab Eesti ühiskond argumenteeritud arutelusid eesti kultuuri, eesti keele ja seega ka Eesti ühiskonna mõistlikest arengusuundadest harjumuspärasest pikemal ajajoonel. Võimatu on saavutada ühiskondlikke kokkuleppeid, kui mälu on lünklik, valikuline või puudub sootuks.

Mälupank on üheks oluliseks ettevõtmiseks selles tegevuste kimbus, millele oleme andnud sümboolse nime EESTI 200. Tahame, et see 200 kutsub mõtlema kaugemale kui igapäevaselt oleme harjunud – kas palgapäevast palgapäevani või valimistest valimisteni. Mõistlik on alustada kultuurivaldkonnast, et hoida rahvast, ühiskonda ja riiki põhiseaduse vaimus elusana.        

Meie eesmärk on mälupanga tegevus käima vedada. Lõpptähtaega meie ei sea. See on nagu lõppematu teatejooks, kollektiivne tegevus, kus eelduseks on see, et teatepulga ülevõtja mäletab, mis asi see teatepulk on ja mida ta sellega tegema peaks. Kui enam ei mäleta, siis jooks katkeb. Kui õnnestub mälupank enam-vähem süsteemselt käima saada – ja miks ei peaks õnnestuma, kui juba praegu on tunda väga paljude inimeste tahet? –, siis on tegemist avatud süsteemiga. Ja sõltub eestvedajatest, kes tahaksid hakata mälupanka koondama oma valdkonnakaaslaste kogemusi Eesti riigi ja ühiskonna edendamisest, olgu nendeks siis teadlased, sportlased, arstid, õpetajad või insenerid.      

Mälupanga vajadusest kõneldakse sageli. Teravalt meenub selle puudumine siis, kui mõni hea inimene, meie kultuuri ja elu-olu väärtustanud isik on meie seast lahkunud ja leiame end kahetsemas, et miks me küll õigel ajal talle ja tema teadmistele-oskustele süvitsi tähelepanu ei pööranud. Me tahame tunnustada inimesi, kes oma eeskuju, õpetuste, teadmiste ja oskustega on meie kultuuri edasi viinud. Igaüks omal alal.

Teiseks on suulise mälu kogumine tänapäeval väga laiaulatuslik ja hinnatud kogu maailmas. Mälupanga sisu muutub eriti köitvaks siis, kui selle maht on piisavalt suur, et märgata näiteks põlvkondlikku diskussiooni oma elukutse üle, leida olemuslikult sarnast ühisosa, väärtusi, eetilisi kokkuleppeid, mis on ajas püsima jäänud ja mis võiksid kesta ka edasi.

Kolmandaks on üldine kultuurikorraldus juba mõnda aega liikumas suunas, kus mälukeskne paradigma taandub ja asendub võrgustikupõhise kultuuriväljaga. Institutsioonide roll väheneb, projektipõhisus tükeldab aega ja tegevusi – mõnikord saab rääkida koguni kultuurikatkestustest. Ühismälu muutub lünklikuks. Teiselt poolt väheneb kirjaliku teksti lugemise, vastuvõtmise, aga ka selle loomise võime. Kirjalikku teksti oleme harjunud pidama mälu tagatiseks, teadmiste allikaks, aga talutava pikkusega tekstiks kipub kujunema säuts – 140 ja kogu lugu.  Mälu aitab muutustega toime tulla. Mälu abil saab muutusi isegi juhtida, et mitte lausa nende laviini alla jääda ja hapnikupuudusesse sattuda. Tuhmunud mälu hägustab arusaama, kes me oleme ja miks me oleme just niisugused, nagu oleme. Ja hästi tähtis – mida me võiksime osata tahta homsest.

Mälupanga algatus ei ole ju midagi enneolematut – juba üle saja aasta tagasi lõi Jakob Hurda suulise pärandi kogumisaktsioon kogu maailmas ainulaadse pretsedendi vabatahtlike kirjasaatjate võrgustiku abil. Me ei teakski, et selline rikkalik loovus, eluterved tarkused ja kujutlusvõime meie esivanematel oli! Oleksime need teadmised kaotanud ja oma kultuurisideme unustanud.

Institutsionaalselt on mälupanga seis järgmine. Oleme koostanud süvaintervjuude küsimuskaare. Vabatahtlikud intervjueerijad viivad läbi intervjuud ja koostavad sisulise ülevaate ning andmekogu, mis sisestatakse Mälupanga arhiivi. Salvestised võtab hoiule ja hooldamisele Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline Arhiiv. Enamus Eesti suuremaid erialamuuseume – Kunstimuuseum, Arhitektuurimuuseum, Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Teatri- ja Muusikamuusem – on andnud mälupangale moraalse toetuse ja väljendanud koostöövalmidust oma võimaluste piires. Nende võimalused paraku on kasinad või lausa olematud, vabatahtlik töö ehk välja arvatud. Edaspidi kutsume ka kõiki teisi mäluasutusi ja organisatsioone (sh spordi ja hariduse valdkond) suulise mälu süsteemse kogumisega ühinema.

Hetkel on Mälupanga taha koondunud ligi viiskümmend vabatahtlikku, erinevate valdkondade esindajad, kes on juba nii oma mõttetööga kui ka konkreetsete tegevustega Mälupanga heaks panustanud. Praegu on käsil väljatöötatud süvaintervjuu formaadi katsetamine ja täiustamine ning kättesaadavaks tegemine kõigile huvilistele.

Mälupank on praegu käivitamise faasis. Vabatahtlikud intervjueerijad, annetajad ja toetajad, kes sõna otseses mõttes oma elu ja hinge, oma panuse tulevaste põlvede kasutusse annavad, on meie mälupanga üdi ja juur, kese ja vägi. Ent vabatahtlikkusel on piirid. Algatus on vaba tahe, esimesed sammud. Aga kodanikualgatusele toeks tuleb mälupangaga liita uurimiskompetents, sest lisaks kogumisele tuleb allikmaterjali süstematiseerida, litereerida ja lõpuks ka kõigile kättesaadavaks teha. Vaikivat riiulitäidet me ei taha, aga tühi riiul oleks hoopis rumal.

Mälupanka kogutu, konkreetne intervjuu või fail kannab olevikulist ajatemplit. Me ei või teada, mis väärtusi või teadmisi leitakse või mis järeldusi tehakse intervjuust või nende kogumist näiteks Eesti Vabariigi 200. sünnipäeva aegu. Mälupangaga me loome võimaluse järeldusi teha.

Mart Meri, eesti filoloog, kultuuripoliitika asjatundja

Kärt Summatavet, kunstidoktor, ehtekunstnik, graafik, õppejõud